Gotta live my own life not someones else.
Have to make my own dreams reality not someones else.
Like only music thats good for me not for someone else.
Living life big does not mean being the president, being rich and so on. Living life big means to chase your own dreams and living your life the way you think is best for you.
My only dream is to be myself.
täna/eile sai väike kräuuu tehtud osulas. elulambist panime tina ja värki ja siis tuli mingi elulamp teema.... loooogis et ma saan sisse ju :D.... suht standart vms, aga nii lambist ikka sisse ei saaks. Kunagi lähi ajal peab tüübi üles otsima ja asjad selgeks rääkima ja kui sõnadega ei saa, siis seekord lasen mina käed käiku....vapseee ei lase enda peal tallata enam, eriti sellistel vendadel kes kutsuvad sõbrad appi kui mingi teema on.... like wtf, ise ei saa hakama vaaaa - nii pussy või ?
HAHAHAHAHA, elu fun osula laks, väike rusikas näos ja mendiga võrru, sest HELURIT POLUD.... free taxi for the win....plapla hui 16 eur trahv YAY...pööörfy day, aga ikkagi nägu naerul ja elu läheb edasi.
Uue unistuse olen saanud endale, base jump wingsuit'iga. Aga selle täideviimiseks läheb vapsee kaua aega....
alguses tuleb alles langevarju kurused ära teha ja siis umbes mingi 100 - 200 hüpet oli vist soovitatav et wingsuit'i kasutada alles. 5-10 aasta jooksul tuleb see kindlasti ära teha, sest see on nii faking hea. Lendad puude ja mägede kohal ja vahest mingi 2-5 meetrit maapinnast 160 kilomeetrit tunnis.....faaaaaaak ma juba kujutan ette kui hea see olla võib.
''Security is mostly a superstition. It does not exist in nature, nor do the children of men as a whole experience it. Avoiding danger is no safer in the long run than outright exposure. Life is either a daring adventure, or nothing.''
- Helen Keller
Viimasel ajal olen aru saanud, elu on täitsa tore. Isegi kui juhtub ka halbu asju, nooooh elust peab võtma mis võtta annab ju. Eriti tore on meenutada neid aegu kui sai skeitpargis oldud, facking nuts noh. Lihakas oli kah üks täitsa tore koht, igapäev sai suvel sõitmas käidud päeval ja õhtul jälle kasti joodus.... nii need päevad vanasti möödusid, ega eriti midagi preagu kah muutunud pole. Aind see, et ratast pole hetkel ja väga hull sõidu isu on :)
See suvi tuleb kuskilt kindlasti ratas sebida endale, ei kujuta ette kuidas ainult. Kõige paremad mälestused ongi seotud bmx'iga...
Eriti haige on see, et ma õppisin rattaga sõitma alles mingi 9-10 aastaselt. Nii kui sõidu selgeks sain siis hakkaski asi pihta, sai igalpool linnas ringi rallitatud ja ükspäev avastasin Lihaka. Oioioi nii suurt hüpet polnudki varem näinud, kohe sai asi kah ära katsetatud. Kaks esimest ratast seal ilusti puruks hüpatud. Mäletan isegi veel seda kui sõitsin täie hooga peale ja ja lendasin peaaegu täiesti uksest sisse (mingi 3-4 meetrti). Alguses kohe tähele ei pannud aga stem oli mõras...liigusin kodu poole ja koreli silla juures läks stem täiesti pooleks ja oleks peaaegu korelisse sisse sõitnud :D
Mingi paar kuud läks mööda ja sai ema ja isa käest endale esimene bmx nurutud (Schwinn TJ automatic pro). Aasta oli siis vist 2004 või 2005 (või isegi 6). Võrru tekkis tollel ajal kuidagi palju bmxi sõitjaid, paljud nendest muidugi enam ammu ei sõida.
Esimesed 2 aastat sai muidugi niisama poseeritud linnavahel bmxiga ja siis tuli mingi 6-10 kuune paus sisse. Alles peale toda tuli õige sõiduisu, mis kestab põhimõtteliselt siia maani. õäöüõõäöüö I WANT BICYCLE!!!!
