Viimasel ajal olen aru saanud, elu on täitsa tore. Isegi kui juhtub ka halbu asju, nooooh elust peab võtma mis võtta annab ju. Eriti tore on meenutada neid aegu kui sai skeitpargis oldud, facking nuts noh. Lihakas oli kah üks täitsa tore koht, igapäev sai suvel sõitmas käidud päeval ja õhtul jälle kasti joodus.... nii need päevad vanasti möödusid, ega eriti midagi preagu kah muutunud pole. Aind see, et ratast pole hetkel ja väga hull sõidu isu on :)
See suvi tuleb kuskilt kindlasti ratas sebida endale, ei kujuta ette kuidas ainult. Kõige paremad mälestused ongi seotud bmx'iga...
Eriti haige on see, et ma õppisin rattaga sõitma alles mingi 9-10 aastaselt. Nii kui sõidu selgeks sain siis hakkaski asi pihta, sai igalpool linnas ringi rallitatud ja ükspäev avastasin Lihaka. Oioioi nii suurt hüpet polnudki varem näinud, kohe sai asi kah ära katsetatud. Kaks esimest ratast seal ilusti puruks hüpatud. Mäletan isegi veel seda kui sõitsin täie hooga peale ja ja lendasin peaaegu täiesti uksest sisse (mingi 3-4 meetrti). Alguses kohe tähele ei pannud aga stem oli mõras...liigusin kodu poole ja koreli silla juures läks stem täiesti pooleks ja oleks peaaegu korelisse sisse sõitnud :D
Mingi paar kuud läks mööda ja sai ema ja isa käest endale esimene bmx nurutud (Schwinn TJ automatic pro). Aasta oli siis vist 2004 või 2005 (või isegi 6). Võrru tekkis tollel ajal kuidagi palju bmxi sõitjaid, paljud nendest muidugi enam ammu ei sõida.
Esimesed 2 aastat sai muidugi niisama poseeritud linnavahel bmxiga ja siis tuli mingi 6-10 kuune paus sisse. Alles peale toda tuli õige sõiduisu, mis kestab põhimõtteliselt siia maani. õäöüõõäöüö I WANT BICYCLE!!!!
Loodan et väga palju kirjavigu pole :D
Peace out yooo : )
No comments:
Post a Comment